Seadusest tulenevalt kohustub tööandja maksma töötajale töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.

Töölepinguseadus sätestab töötasu maksmise aja, koha ja viisi. Töötasu tuleb maksta vähemalt kord kuus kokkulepitud tähtpäeval töötaja määratud pangakontole, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Töötaja ja tööandja võivad kokku leppida töötasu maksmises lühema ajavahemiku tagant.

Seega peab tööandja arvestama, et töötasu oleks välja makstud õigel ajal, s.t jõuaks töötaja kätte/pangakontole kokkulepitud kuupäeval. Tööandja peab arvestama, et kui palgapäev satub riigipühale või puhkepäevale, arvestatakse see eelneval tööpäeval saabunuks. Näiteks kui palgapäev satub pühapäevale, tuleb töötasu välja maksta reedel.

Palgapäev peab olema kindlaks määratud konkreetse päevana.

Tööinspektsioon on seisukohal, et palgapäev peab olema kindlaks määratud konkreetse päevana. Kui lepingus on märgitud, et töötasu laekub töötaja arvelduskontole 10.–15. kuupäeval, siis on tegemist palgapäeva vahemikuna fikseerimisega, mis aga ei ole seaduse eesmärki silmas pidades korrektne.

Kui palgapäev on määratud näiteks iga kuu neljanda tööpäevana, on see tööinspektsiooni hinnangul aktsepteeritav. Seda just seetõttu, et palgapäev on tuvastatav ehk erinevalt palgapäeva vahemikust (nt 10.–15. kuupäev) teab töötaja igal kuul, millal tal palgapäev on.

Seaduse mõte ja eesmärk on see, et töötajal oleks täpselt teada, millal talle töötasu makstakse või millal laekub töötasu tema pangakontole. Ühtlasi annab konkreetses päevas kokkuleppimine töötajale võimaluse arvestada ja planeerida oma kohustuste täitmist. Kehtestades töötasu maksmise perioodina, loob tööandja sellega põhjendamatu ootuse saada töötasu juba perioodi alguses. See on aga töötaja jaoks halvendav tingimus.

Lisan, et palgapäevana mõistetakse ajavahemikku keskööst keskööni. See tähendab, et töötasu võib välja maksta terve ööpäeva jooksul (sh pärast tööpäeva).