Et süsteemide erinevusest aru saada, tuleb teada, et kõik traditsioonilised pandisüsteemid (Norra, Rootsi, Soome, Taani, Island, Leedu ja Eesti) toimivad mittetulundusliku loogika alusel ehk need ei taotle kasumit ja need on keskkonnameetmed, mis on ellu kutsutud riigi survel ehk seadusest tulenevalt (see toimub praegu näiteks nii Inglismaal kui Šotimaal)," räägib Raal.

Tema sõnul on eranditeks Hollandi ja Saksamaa pandisüsteem Pfand, mis on ülimalt keerukas ja kohati ka mõistetamatu süsteem. "Eesti ja üldse Skandinaavia kontekstis on Saksamaa pandisüsteem halb näide, sest see on oma olemuselt ja ülesehituselt traditsioonilistest pandisüsteemidest täiesti erinev. Seepärast on ka võrdlemine teiste süsteemidega üsna võimatu," ütles ta.

"Artiklis on mainitud, et „ühekordsed pudelid, mis leiavad tee taaraautomaati, purustatakse ja põletatakse või saadetakse välismaale. Ainult veerand plastpudeleid on oma „järgmises elus” uuesti pudelid.“ See on vale," märkis Raal.

"Saksamaal ei lähe kokku kogutav materjal põletusse. Nii on see ka Eestis ja teistes traditsioonilistes pandisüsteemides, kus kogu materjal 100% taaskasutatakse: plekkpurkidest saavad uued plekkpurgid, plastpudelid suunatakse kas tagasi joogitööstusesse või tekstiilitööstusesse. Lisaks sellele on Eesti küllaltki unikaalne, sest meil on ka pandikategooria alla minevate toodete klaas tagatisraha all, samas kui näiteks Rootsis ja Norras on vaid plekkpurk ja plastikpudel pandi all. Muide, Eestis on 15% kokku kogutavatest pakenditest korduskasutusega klaaspakendid, mis enamus teistes riikides on tänaseks tõepoolest välja surnud."