Värskeid seeni (eriti kukeseeni, mida praegu rohkelt leida) talveks teha on muiudgi veits keerukam, sest neid on lihtsalt erakordselt hea niisama otse metsast pannile panna. Just eile tegime jälle - ei jõuagi enam lugeda, mitmendat korda - kukeseenekastet. Ja seda võikski vist sööma jääda. Värkse kartuli saad raudselt Prismast ja kui oled eriti õnnelik, siis oma peenrast. Meil Mihkliga on omavahel ainult see väike lahing, kus tema arvab, et kastet tuleks teha jahuga aga mina jällegi eelistan kasutada ainult koort. No eks võta kinni kummal õigus aga vähemalt olen ma siiani ikka peale jäänud.

Marjadega (hetkel siis mustikatega) on asi aga märksa lihtsam: korja metsast kokku, pane plastikkarpi ja pane aga sügavkülma. Iseasi on muidugi see, et palju neist marjadest, mis sa metsast ära tood külmapanekuks alles jääb - väikesed osavad näpud on kohe ju neil kallal, nii kui marjad ära puhastad. Seda võib vist nimetada loomulikuks kaduks. Pealegi, las laps sööb neid marju, mis iga kell etem kui ükskõik milline komm või muu säärane.

Lisaks mustikatele oleme külmutanud talve ootuses veel maasikaid ning mustsõstraid ja punaseid sõstraid ka. Sellega saabki nüüd selles osas nalja, et kui kunagi Mihkli puhkus läbi saab ja linna tagasi peame minema, siis kuidas me kõik need külmutatud marjad minema viime, ei oska veel täpselt ette kujutada. Aga küll kuidagi saab, kasvõi maitsvama talve nimel.

Seega võtke te ka kätte ja käige seenele. Või marjule. Kasvõi marjapõõsa äärde. Kõik vajaliku korjamiseks ja hoiustamiseks (kui teil juba olemas pole) leiate Prismast. Seal olemas nii seenenuga, korvike, marjakorjaja ning lõpuks isegi karbikesed, millega saak sügavkülma panna.

Ja võtke kindlasti metsa lapsed ka kaasa, sest kuidas nad muidu õpivad ja jäävadki ehk arvama, et marjad tulevad kogu aeg külmkapist, mitte metsast.