Meie kodu on nagu Tallinna linn. Ehita ja rassi palju tahad aga valmis ei saa. See on ühest otsast ju tore – kogu aeg on midagi teha, teisalt jällegi suhteliselt mornikstegev. Sellises olukorras ongi suurimaks valguskiireks sellised sooduspakkumised, mis annavad võimaluse tänu soodsale hinnale jälle mõni asi koju ära tuua ja to-do listist maha tõmmata.

Kuna sügis (ja jahe) pressivad jõudsalt peale ning olgugi, et ilmataadid ennustavad kuu lõppu veel kuni kahekümnekraadist sooja, tuleb teha talvituva looma kombel ettevalmistusi mõnusaks talveks. Meie puhul tähendab see seda, et koju oleks uut vaipa vaja, sest meil on hästi külmad põrandad. Me oleme Prismas vaipasid vaadanud muidu küll aga asjaks pole siiani miskipärast läinud. Kõhutunne aga ütleb, et seekordsest soodusnädalavahetusest võtame küll viimase.

Sama lugu on lambiga, mis peaks valgustama teed koridoris, mis meie kodus viib külmiku juurest mööda. Juhe laes on küll olemas aga on ju teada, et juhe üksinda valgust ei anna ja lampi on ka vaja. Olen ka selle ostmist ja paigutamist ainult endale arusaadavatel põhjustel edasi lükanud aga tundub, et nüüd on vabandused otsas.

No ja kui sama loogika järgi edasi mõelda, siis on puudu ka tegelikult mõnusad ja ilusad kardinad..

Raskeks teevad elu sellised pakkumised – kohe sunnivad tegutsema ja lihtsalt ei ole muud varianti, kui neist kinni haarata ja jälle kodus midagi ära teha. Jube tüütu, eksole.