Paljajalu käimises pole iseenesest midagi imelikku. Suvel on see suisa mõnus ja isegi mõnes mõttes kasulik. Või vähemalt nii rääkisid mulle minu vanemad ja vanavanemad. Kui aga kooli paljajalu minna, siis hakatakse tahes-tahtmata vaatama pisut viltu – ja mitte lapse vaid ennekõike vanemate suunas.

Selles osas pole kerge olla ka lapsevanem. Lastel on harjumus päris kaua kasvus juurde visata. Ja jõua siis kogu aeg vaadata, et kas kingad on ikka parajad ja kas särk ikka katab veel naba. Suuremad lapsed tulevad sulle ilmselt ise kurtma, et jalatsid on väikseks jäänud ja pluus sobiks pigem väiksele õele-vennale. Aga väikeste laste puhul pole seda loota – need vaesekesed kannatavad kõik ära ja ei oska sulle eriti hästi selgeks teha, et millise varba juurest täpselt pigistab. Nii tababki ilmselt enamus vanemaid umbes praegusel ajal järjekordne üllatus, et jooksutossud on ootamatult pisikesed, püksid väiksed ja triiksärk napilt nabani.

Antud olukorras pole üldse midagi hullu peale selle, et lasteriiete eest osatakse üldiselt küsida päris korralikult raha, mis ühekordse väljaminekuna polegi väga hull aga kui sul on mitu last, kes mitu korda aastas sama jutuga tulevad (kuidas kõik on väikseks jäänud), muutub see jube kulukaks ja mis salata – tüütuks.

Annan siinkohal teile soovituse. Minge kiigake Prismasse. Muidugi saab sealt kõik need bränditooted ka päris mõnusa hinnaga kätte aga ennekõike soovitaks vaadata Prisma omabrände. Näiteks House – teeb jalatseid ja riideid nii, et jagub kõigile ja hinnad täiesti normaalsed: et kui väikseks jäävad võid edasi pärandada ja südamerahus ilma auku rahakotti tekitamata uued osta.

Ja suvel, kui ilmad on mõnusad ja kehalise kasvatuse tundi pole, jooksku lapsed ikka paljajalu!