Esineb ka selliseid igapäevaseid libisemisi ja komistamisi, mis lõppevad õnneks ilma igasuguste vigastusteta — inimene komistab, kukub, tõuseb püsti ning läheb edasi. Heal juhul päädib „õnnelik“ õnnetus vaid väikese piinlikkuse momendiga, kui töökaaslased või kliendid juhtuvad seda nägema, kuid pöördumatuid kahjustusi inimene sellest ei saa. Paraku kõigil nii hästi ei lähe ning viga saades on tagajärjed sageli tõsised.

„Libisemisest ja komistamisest tingitud raskete vigastuste osakaal on keskmisest suurem. See kõlab uskumatult, aga igal kolmandal juhul ollakse sellise vigastusega töölt eemal rohkem kui kuu aega,” rääkis Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu.

Maripuu tõi välja ka teise kõneka numbri — 2012. aastal oli kokku 24 886 töövõimetuspäeva, mis olid tingitud libisemisest ja komistamisest saadud vigastustest. „See päevade koguarv, mis jätab inimese aktiivsest tööajast kõrvale, on ikka väga suur,” tõdes ta.

Tihti arvatakse, et komistamine ja libisemine on paratamatu ning vältimatu, kuid tegelikult saavad nii töötaja kui ka tööandja riski maandamiseks ise palju ära teha. Need on elementaarsed nõuanded, kuid mida tuleb lihtsalt pidevalt endale meelde tuletada.

Näiteks tuleks hoolitseda selle eest, et töökoha ümbrus oleks korras, liikumisteed takistustest vabad, ohtlikud kohad märgistatud ja valgustatud. Samuti on oluline kanda tööks sobivaid jalanõusid ning puhastada põrandaid sobilike puhastusvahenditega.

Loe lisa Tööelu.ee portaalist.