Esmaspilgul tundub asi lihtne. Võtad poodi minnes oma kotid-karbid-purgid kaasa ja saadki igapäevased kaubad pakendivabalt kätte. Kuidas on aga lood tegelikult? Kodupoes on müügil ehk lahtine hakkliha ja kartul, aga kas nii hästi läheb ka seebi ja WC-paberiga?

Maailma kõige suurem pakendivaba elu propageerija Bea Johnson, kelle raamat ilmus just ka eesti keeles, läks jäätmevaba eluga mingil ajahetkel nii kaugele, et käis WC-paberi asemel metsast sammalt korjamas. Põhjus lihtne - ökopoes müüdav WC-paber on küll valmistatud taaskasutatud paberist ja keskkonnasõbralik, aga ümber selle hea paberi on ikkagi kilepakend.

Kas pakendivaba poodlemine on vaid ökohulludele või on see täiesti arvestatav eluviis? Tänases "Laseris" võtab Marii Karell hunniku purke, mõned korduvkasutavad kotid ning ühe täiesti tavalise poenimekirja: algab pakendivaba osturetk rohelisema tuleviku poole.

Esimene samm - Sikupilli Prisma. On lootus, et saia-leiva saab siit ilusti oma padjapüüriga koju viia. Aga võta näpust! Ka kohapeal valmistatud said on kõik juba ära pakendatud. Päris tühjalt siiski Prismast lahkuma ei pea - purki õnnestub saada 300 grammi kodust hakkliha.

Kuivõrd suurest poest kõiki siiski ei sea, sõidame trammiga paar peatust edasi - keskturule. Kalamüüja on siin rõõmsalt küll nõus meile koha müüma, kuid supikogu purki toppimisse suhtub kerge skepsisega ning ka fileele tahetakse kilekott ümber toppida.

Kilest ei taha loobuda ka võimüüja. Temalegi tuleb korduvalt mainida, et seda pakkekilet ei taha üldse sinna purki. Kuid nagu oligi arvata, ei saa ka siit päris kõike ja pakendivabaduse osturetk peab jätkuma.

Turgusid on Tallinnas õnneks veel ja oma taaraga saab kraami ka Balti jaama turult. Peale mõningat kauplemist õnnestub piimamüüjaga kokkuleppele jõuda ja enne kilepakis olnud piim valatakse taaskasutavasse klaaspudelisse ümber.

Kuidas on lood aga hügieenitarvetega ja kas WC-s käimiseks peab metsa sammalt korjama minema?

Vaata saadet täismahus!