Laps kaotas Airpodsi kõrvanööbid. Pistis taskust mööda, kusagil teel sealt sinna. Aga kus täpselt? Mine püüa tuult väljal…

Mitmed nädalad hiljem komistas juhuslikult kuulutusele, kus keegi just samasugused klapid tema toonaselt marsruudilt leidnud. Õige omaniku tuvastamine pole keerukas – sisse lülitades näitavad targad kuularid kaotaja nime.

Leidjaks samuti laps, tingimusi hakkas aga esitama leidja isa:
„Kuna laps leidis, siis peab olema mingi normaalne vaevatasu“
„Mis kommid teie lapsele meeldivad?“
„50 EUR oleks normaalne arvestades nende väärtust“
„50 eurot … teie jaoks utoopiline pole?“
„Noh … klapid ise on 200! … laps oleks ju väga pettunud kui peaks niisama ära andma?“

Kui arutelu kaotaja emani jõudis, oli ta äärmiselt hämmastunud ning püstitas arutelu ka sotsiaalmeedias. Kaotaja on õpilane, pole just rahakott puuga seljas. Kas sedaviisi leiu eest raha küsimine pole suisa väljapressimine? On see üldse seadusega kooskõlas?

Ja mis peamine – millist eeskuju see lastele annab? Et teiste õnnetuselt tuleb tingimata kasu lõigata?Heasüdamlikkus ja üllameelsus tooksid hinge pettumuse?

Kerly Virk, politsei pressiesindaja:
Kui inimene leiab võõra asja, mille väärtus on alla 50 euro, võib ta selle omaniku tuvastamiseni jätta enda kätte hoiule, kuid peab leiust siiski politseid teavitama.

Hinnalisemad leiud nagu ka antud juhul need kõrvaklapid, tuleb viivitamata politseile üle anda. Kui see pole võimalik, siis helistada politseisse ja leppida kokku aeg, kus seda esimesel võimalusel tehakse. Muul juhul on tegu omastamisega ehk süüteoga.

Mis puudutab leiutasu, siis seda saab määrata üksnes leidja ja omaniku kokkuleppel, mitte leidja nõudmisel. Kui osapooled kokkulepet ei saavuta, siis tasub pöörduda politseisse. Nagu öeldud, siis leiutasu võib maksta, aga seda saab teha kahe poole kokkuleppel, mitte vaid leidja nõudmisel.

Pealegi, asjaõigusseadus ütleb, et leiutasu ei saa inimene, kes ei ole leiust politseile teatanud või kui ta seda näiteks ka varjab.