Milises linnades õppisid, miks just need valisid?

Sügissemestri olin Granadas ja kevadsemestri Valencias.

Granadas olin varem käinud ja endale lubanud, et tulen kunagi tagasi. Esialgu oligi plaanis minna vaid üheks semestriks, kuid kuna pidin võtma mõningaid aineid ka neljanda aasta kevadel, otsustasin, et olen siis juba kaks semestrit ja proovin kevadel Valencia ülikooli saada.

Valencia oli kohe üks mu kahest eelistusest. Kuna olen tuttav pigem Andaluusia linnadega, mõtlesin, et oleks huvitav ka mõnda teist linna – miks mitte siis Valenciat – tundma õppida.

Kui suurt eneseületust nõudis vahetussemestrile minek?

Minek ise ei olnud eneseületus. Juba Tallinna Ülikooli astudes teadsin, et plaanin ka „Erasmusel käia”. Lisaks olin varem välismaal lapsehoidja olnud.

Kuidas rahaliselt toime tulid?

Kõige kulukamad olid esimesed kuud. Kuna pea kogu raha (80 protsenti) kanti korraga üle, tekkis isegi hirm, et mis siis saab, kui see mingil hetkel otsa lõpeb. Pärast esimesi kuid tegin aga endale kohaliku pangakaardi ja kandsin endale ise „taskuraha”. Jah, ikka läks rohkem raha kui esialgu plaanis, kuid vähemalt oli asi kontrolli all.

Programm kattis enamiku kuludest. Selle rahaga on võimalik toime tulla küll, vähemalt Granadas, kuid tuleb läbi mõelda, millele ja kui palju kulutada.

Kas elasid ühiselamus või korteris? Kui kallis oli majutus?

Elasin korteris, kuna nii tundus odavam. Majutuse otsimine oli pikk ja tüütu, jätsin selle ka veidi viimasele hetkele. Igatahes Hispaaniasse minnes mul korterit polnud. Küll oli asi selles, et kui vaatama minna ei saa, siis ei saa ka lepingut teha; küll selles, et keegi jõudis ettemaksu juba ära teha; küll selles, et tahtsime vaid üheks semestriks üürida. Viimane oli põhiprobleem.

Lõpuks õnnestus siiski hankida elamine, mis asus linnale küll lähedal, minu ülikoolist aga veidi kaugel. Üür oli hea, 213 eurot, ja iga paari kuu tagant tuli külma vee ja elektri eest tasuda. Korterikaaslased olid väga toredad: eestlane Martin ja kaks hispaania tüdrukut, kes mõlemad töötasid ja õppisid.

Kas välismaal oli kerge sotsialiseeruda?

Granadas käis kogu suhtlemine ja sõprade leidmine kiiresti. Tekkis oma sõprusgrupp, kus olime mina, Martin ja Mädi, kellega tutvusime infotunnil Tallinna Ülikoolis, ja tema korterikaaslased. Nende kõigiga suhtlen praegu edasi.

Kursuselt sain ka paar sõbrannat, kellega praegugi vahel räägime. Suhtlesin ka kõigi seal õppivate eestlastega, kellega üritustel või koolis kohtusin.

Valencias oli veidi teistmoodi, keerulisem. Kuna tegu oli juba teise semestriga, puudus elevus ja ootusärevus, soov uute kogemuste järele. Pigem tundsin igatsust pere ja Granadas leitud sõprade järele.

Erasmusega vahetussemestrile minek ei ole tudengite seas nii populaarne, kui võiks. Miks see nii on?

Põhjus tundub olevat kartus, et ei suudeta nominaalajaga lõpetada, võib-olla ka hirm teadmatuse ees. Või siis lihtsalt mugavus.

Mina leian aga, et kui see võimalus antakse, tuleks kindlasti ära käia. See on omalaadne investeering tulevikku: sa õpid tundma ennast ja teist kultuuri, saad kogemuse koostööst nendega, kellel sinust erinev kultuur ja taust – seda nii ülikoolis, korteris kui ka üritustel või väljasõitudel.

Milline oli kõige ägedam kogemus, milline seik jääb kõige eredamalt meelde?

Olen juba mõned aastad kuulanud ühte hispaania artisti nimega El Chojin. Granadas olles tekkis võimalus tema kontserdile minna ja ka artistiga tund aega kohtuda. Minu üllatuseks oli meid vaid paarikümne ringis ja kogu olek väga hubane ja sõbralik. Ma ei tea, millal ma viimati nii närvis, elevil ja rõõmus olin olnud – kartsin veidi, et Chojin ei ole päriselus selline, kui tema muusikast peegeldub. Sain temaga paar sõna juttu rääkida ja ka ühesse tema kolmest raamatust autogrammi küsida. Ning ma ei pidanud pettuma – tegu on inimesega, kellest justkui kiirgab soojust.

Mida ja kui palju andis vahetussemestril käimine sinu õpingutele ja erialastele teadmistele juurde?

Väga palju! Enne minekut olin kindel, et minust saab kunagi tõlk ja tõlgitava keele kultuurituumi tundmine on ülioluline. Granadas võtsin ka aineid, mida ma Tallinna Ülikooli valikutes ei näinud. Üks neist oli seotud Andaluusias räägitava hispaania keele eripäradega ja teine võõrkeeleõpetajaks olemisega.

Valencias võtsin kirjanduse ja ühe õigekirjaga seostuva aine – jällegi samad sõnad, mis Granada kohta.

Mille poolest õpe Eesti omast erines?

Esimene asi, mida tähele panin, oli see, kui külm koolis oli. Väga külm. Hiljem, kui juba päris talv tuli, oli koolis jahedam kui õues. Mul hakkas lausa jalgadel külm, kätest rääkimata. Ning ma ei suuda keskenduda, kui mul pidevalt külmavärinad üle käivad.

Veel erines tunni alustamisesse suhtumine. Oli üks loeng, mis algas 8.15, aga esimeses loengus ütles õppejõud: „Edaspidi alustame siis tundi 8.30 või midagi sellist.” Ühesõnaga, loengud algasid väga kaootiliselt.

Olen palju kuulnud lauset, et Erasmusel olles ei pea koolile nii palju keskenduma, loengud on lihtsamad jne. Ei ole nõus!!! Loengud, mis ma võtsin, ei olnud otseselt välistudengitele mõeldud ehk siis toimusid kohalikega koos ja tundsin pigem, et tööd oli palju rohkem kui Eestis.

Millised on nüüd sinu võimalused nominaalajaga lõpetamiseks?

Nominaalajaga ma kahjuks ei lõpeta. Üks semester, kui mitte kaks, tuleb juurde. Ma ei võta seda miinusena, sest vahetusaasta andis nii palju juurde.

Tegelikult oleks saanud kuidagi ka nominaalajaga lõpetatud, kuid kuna tahtsin katsetada aineid, mida mul Tallinnas õppekavas ei olnud, oleks maht liiga suureks muutunud. Aga kui on ilmtingimata vaja nominaalajaga lõpetada, on see igati tehtav.

Millised on plaanid pärast õpinguid?

Plaanin edasi õppida. Enne Erasmusele minekut olin päris kindel, et tahan tõlkimist õppida, kuna õpetamisega seotu mind ei tõmmanud. Nüüd, pärast Erasmust, on tekkinud palju uusi ideid ja mõtteid.